Soengukunst

(Muistne) Vana - Egiptus

Moodsateks juuksevärvideks olid must, tumepruun, punane ja neid värviti basmaga. Vaaraod kandsid paljudest patsidest põimitut trapetsikujulist soengut või parukat. Ehetena kanti kroone, diadeeme, jumalakujudega maske. Alamklassi mehed ja naised ei kandnud parukaid. Mehed ja naised lasid oma naturaalsed juuksed lühikeseks lõigata või ajasid pead paljaks. Lastel aeti juuksed maha, jättes ühele küljele üks või mitu salku, mis punuti patsi. Paruka kuju ja mõõtmed näitasid kandja sotsiaalset kuuluvust. Kõige populaarsemad paruka soengud olid alt sirgelt lõigatud, mille pikkus varieerus lõuast kuni õlgadeni. Pidulikel sündmustel kanti pikki patsiridadesse punutud või lokilisi parukaid. Parukaid niisutati erinevate aromaatsete essentside ja õlidega.






http://soengukunstiajalugu.weebly.com/vana-egiptus.html

(Muistne) Vana - Rooma

Varasemal perioodil kanti lihtsalt keskelt lahku kammitud ja kuklale sõlme seotud juukseid. Impeeriumi ajal koguti juuksed kukla taha või pea peale keerulistesse sõlmedesse ning palmikutesse. Lauba ümber seati juuksed jäikadeks peenikesteks lokikesteks. Soengu kooshoidmiseks ja kaunistamiseks kasutati juuksenõelu, võrkusid, pärlite ja kalliskividega kaunistatud paelu, võrusid, kilpkonnaluust kamme ning hiljem diadeeme. Moes oli juuste värvimine ja pleegitamine mida teostasid spetsiaalsed orjad. Varajases Roomas kandsid mehed üsna pikki juukseid ja habemeid. Vabariigi ajal olid habemed endiselt veel moes, aga juuksed lõigati juba lühikeseks. Juuksed olid suhteliselt lühikesed, kuid soengustiil oli enamasti suunaga ette ning hästi õli- või vahatatud. Kasutati ka kuumi tange lokkide tegemiseks. Kiilaspäisust peeti inetuks ja püüti seda varjata ning ka ravida kõiksuguste haisvate vedelikega. Kasutati ka valejuukseid, mis olid liimitud peanahale ja korralikult kujundatud. Blondid juuksed köitsid ka mehi, kuid nemad piirdusid ainult kullatolmu kasutamisega soovitud efekti saavutamiseks.




http://soengukunstiajalugu.weebly.com/vana-rooma.html

(Muistne) Vana - Kreeka

Muistse Kreeka ajastul oli juuksurikunst juba kõrgel tasemel. Kammimine, juuste värvimine ja lokkimine oli hästi väljaõpetatud orjade tööks. Iga ori täitis ühte kindlat operatsiooni. Juuste seadmine soengusse oli kreeklastel omaette tseremoonia ja soengud olid nagu kunstiteosed. Juuksuriorjad pidid jälgima harmoonia ja esteetika nõudeid. Halva töö eest karistati karmilt. Loodus oli andnud kreeklastele tihedad, sirged, mustad juuksed. Blondid kiharad olid Muistses Kreekas haruldased ning, et sellist väljanägemist saavutada pleegitati juukseid kaaliumkloriidi, vee -ja kummelitõmmise seguga. Eriti pidulikel sündmustel kaunistati juukseid kuldpulbriga. Kreeka ühiskonna arenedes hakati ka inimeste sotsiaalset kuuluvust määrama soengute järgi. Kasutati erinevaid lokkimise tehnikaid. Et juuksed kaunilt läigiksid ja hästi lõhnaksid, võeti appi õlid, vahad ja pumatid. Kreeklannad pesid juukseid lõhnaveega. Suurt populaarsust omas lühike sportlik soeng ”Aleksander Makedoonia”. Juuksed lõigati järku, lokiti vabalt ja kujundati kaunilt. Hiljem kasutati juuste kooshoidmiseks ja kaunistamiseks peavõrusid, lilledest ja lehtedest punutud pärgi.




http://soengukunstiajalugu.weebly.com/vana-kreeka.html

Keskaeg

Juuksuritöös ilmus uus amet – saunamees, kes lõikas juukseid, tegi soenguid ja ajas habet ning andis ka meditsiinilist abi. Naiste iluideaaliks olid pikakasvuline heledate juustega ja tumedate kulmudega naine. Naised kandsid juukseid vabalt lahtiselt. Pidulikel puhkudel kaunistati juuksed ehetega. Kaunistusteks olid lindid või kullatud metallist võrud. Moes olid mitmesugused põimitud patsid. Naised, olenemata seisusest, olid kohustatud katma pead, nii nagu kirik nõudis. Kuni meheleminekuni võis tütarlaps kanda pikki lahtisi juukseid, mida hoidis koos pea ümber seotud pael või võrk. Abielus naised punusid vahel oma juuksed kahte patsi, need keerati kõrvade kohale kokku ning kinnitati valge lindiga, mis kattis lauba, soengu ja lõuaaluse. Kõrgemast seisusest daamid kandsid selle peal veel pärga. Habet mehed ei kandnud, kuid vuntsid olid pikad. Kõrgematest kihtidest noored mehed hakkasid juuksed lokki keerama ja kandma oskuslikult kujundatud habemeid ja vuntse. Naiste soengud olid aga kaetud mitmesuguste hiiglasuurte ja naljakate peakatetega.







http://soengukunstiajalugu.weebly.com/keskaeg.html

Renessanss

Moes oli ebaharilikult kõrge laup mille saavutamiseks aeti see paljaks. Laubajoont ei tohtinud segada ka kulmud, seepärast kitkuti need välja. Seda tegid nii naised kui mehed. Eriti hinnatud olid punakuldse tooniga blondid juuksed. Juuksurid hoidsid oma pleegitamise ja värvimise segude retsepte suure saladuseloori all. Habet kandsid ainult küpses eas mehed. Loobuti pikkadest lokitud juustest ja lõigati need siilisoenguks. Kõrge krae ilmumisel hakkasid naiste soengud kasvama kõrgusesse. Laupa ja põske täiendasid lokikesed. Daamid kandsid ka peakatte külge õmmeldud juuksekrunne ja eri värvi kiharaid, parukatele aga puistati rohkesti värvilist ja kuldset pulbrit.






http://soengukunstiajalugu.weebly.com/renessanss.html

Barokk ja Rokokoo

XVII sajandil muutus Prantsusmaa kuninga õukond moe loojaks. Selle sajandi lõpul hakkas ilmuma esimene moeajakiri. XVII sajandi teisel poolel ja XVIII sajandi esimesel poolel valitses uus kunstiline stiil Barokk, mida iseloomustavad paraadlikkus, teatraalsus, suurus. Kuningas Louis XIII tõi moodi paljaks raseeritud näo, ülespoole keeratud vurrud ja väikese lõuaotsa habeme. Noored mehed kandsid pikki lokkis juukseid ja otsaesisel sirget tukka. Kanti ka parukaid. Versaille’s töötasid usinalt parukameistrid, kes oma teoste loomiseks kasutasid loomakarvu, mererohtu, maisikiude.




http://soengukunstiajalugu.weebly.com/barokk.html

Rokokoo/17.sajand

Rokokoo soengud on väga legendaarsed oma ebaloomulikkuse ja ebatervislikkuse tõttu. Sel ajal olid parukameistrid palju kõrgemalt hinnatud, kui juuksurid. Parukate tegemiseks kasutati inimjuuste kõrval ka kitsekarvu, hobusejõhvi ning taimekiudu. Parukaid toestati traatkarkassidega, mida täideti kõikvõimalike materjalidega (vati, riide või põhuga), ning ”tsementeeriti” sea -, lamba- ja karurasvaga, et need püsti püsiksid. Suured ja uhked soengud kujutasid laevu, linnupuure ja muud sellist. Soengud kõrgusid kuni 1,5 meetrini. Peale selle, et soengud olid suured ja katastroofiliselt ebamugavad, tuli neid kanda mitu nädalat ning seetõttu asusid neisse elama erinevad putukad ja isegi hiired. Tööd said ka lõhnameistrid, kes proovisid näriliste elu põrguks muuta ja lehka leevendada. Samuti kasutati kratsimispulka, et kõige selle elavaga peas toime tulla. Nii mehed kui ka naised puuderdasid oma soenguid ohtrasti. Daamid lisasid nisujahu oma pärisjuustele, mehed aga suurtele valgetele parukatele. Prantsuse 1789. aasta revolutsioon tõi kaasa lihtsamad ja loomulikumad soengud. Mehed loobusid peagi parukatest ning naisedki võtsid omaks lihtsamad ja loomulikumad soengud.




http://soengukunstiajalugu.weebly.com/rokokoo.html

19. sajand

Sajandi esimesel veerandil lõikasid mehed oma juuksed üsna lühikeseks, jättes vaid ette pikema tuka. Soengud olid lokitud ja kaunilt seatud. Vuntsid aeti maha ning lõug paljaks, see-eest tuli moodi põskhabe. 19.sajandi lõpuks võttis soeng üha korrektsema ilme. Selle soengu puhul lõigati juuksed tagant väga lühikeseks ning pealae keskele kammiti seitel ja tukajuuksed keerati poolkaarekujuliselt külgedele. Vahepeal moes olnud lokid kadusid täiesti ja soeng muutus nii siledaks, et seda oli võimalik saavutada vaid kuulsa briljantiiniga (glütseriini või riitsinusõli lahus parfümeeritud piirituses). 1820. aastal ilmus uus naiste soengute siluett. Soengusse kammiti lahk ning juuksed koguti kokku kõrvade kohal. Hiljem lisandus sellele ka juustekuhil kuklal. Naised ei lõiganud oma juukseid kunagi, kui siis ainult tõsise haiguse korral. 19.sajandi keskpaika iseloomustab naistel lopsakas, lahtiste lokkidega soeng. Pehmema soengumoe juurde käis sageli ka juuksevõrk. See oli valmistatud tavalisest või siidniidist ja tihti oli sellel siidist vooder ja kalliskivid kaunistuseks. Soengule mahu ja kõrguse andmiseks kasutati palju šinjoone.




http://soengukunstiajalugu.weebly.com/19-sajand.html

20. sajand

1900 - 1910

20. sajandi esimene kümnend oli väga naiselik ja graatsiline aeg. Siluett oli lopsakas ning ideaaliks oli küps naine. Populaarsuse tipul oli S-kujuline figuur. Selleks kandsid naised korsette. Prossid, kõrvarõngad ja rinnaesisele kinnitatud kell olid sellele ajastule omased kohustustlikud ehted. Peamiseks trendiks olid natuke säbrulised, kuid lopsakad soengud. Algselt kasutati soengule volüümi andmiseks hobuse juukseid, kui hiljem mindi üle kunstjuustele. Juuste harjamine oli juuksehoolduses tähtis rituaal ja säravaid ning läikivaid kiharaid pesti sagedamini kui ühelgi varasemal ajastul. Moes olid hallid ja valged juuksed, kuid juuksevärve pruugiti varasemast vähem. Ripsmete rõhutamiseks kasutati värvi sees immutatud kammi. Väga populaarsed olid esimesed püsilokid, mille tegemine võttis kaksteist tundi aega ning olid väga kallid.




http://soengukunstiajalugu.weebly.com/1900-1910.html

1910 -1920

Puhtpraktilisel põhjusel lasksid paljud naised oma juuksed lühikeseks lõigata. Alguses langes „poisipea“ stiil ebasoosingusse, kuid hiljem ei võtnud lühikesi juukseid omaks mitte ainult need, kes töötasid. Seda peeti šikiks ja paljud noored naised näitasid sellega oma moekust ja iseseisvust. Lühiksesi juukseid pooldati, kuna need tundusid ka leinaajal sobivamad. Pärast sõda sai kihk juuksed maha lõigata õhutust kinotähtede eeskujust ning üldisest soovist olla moodne.



http://soengukunstiajalugu.weebly.com/1910-1920.html

1920 - 1930

Naiste tõeline tunnusmärk oli lühike soeng. Ühe hoobiga heideti korsett kõrvale ja moodi tuli vabalt langev särkkleit. Terve aastakümne oli moes pottkübar, mis sügavalt pähe surutuna eeldas ajale iseloomulikku lühikest juust. Värvimine muutus sel perioodil erakordselt populaarseks, eriti hennaga. Katsetati ka vesinikülihapendit, mida peeti skandaalseks, kuid seda märksa väiksema eduga, sest paljud värvid olid üsna ohtlikud ja inimesed said neist sageli mürgituse.



http://soengukunstiajalugu.weebly.com/1920-1930.html

1930 - 1940

Kõige uuem moeröögatus oli värviline juuksetriip – tumedajuukselised värvisid endale lahu laiemale poole umbes 5 cm laiuse plaatinavärvi triibu ja blondid musta triibu. Värvilise salgu eesmärgiks oli jätta muljet, nagu kantaks peas paela. Juuksekaunistusena kandsid eesti naised pigem ilunõelu. Kammide ja ehtenõeltega hoiti üleval oma rullikeeratud lokikesi. Linnanaised, aga ka enamik alevinaisi kandsid kübaraid. Suvel paljapäi käimine läks moodi alles vahetult enne sõda, ja sedagi nooremate juures.


http://soengukunstiajalugu.weebly.com/1930-1940.html

1940 - 1950

Et muuta soenguid vaheldusrikkamaks, kasutati tihti šinjoone. Parukatootjad ja vastavate uuenduste loojad – valepalmikute valmistajad, kammide külge kinnitatud võltstukkade ja võltslokkide tootjad – lõikasid kolossaalseid kasumeid. Lokitud juus jäi populaarseks 1947.aastani, eriti moodsad olid püsilokid, mille tegemiseks kasutati uudset keemilise püsiloki meetodit. Nagu eelpool mainitud, võitis töötavate naiste ja moekate keskealiste daamide seas suure populaarsuse ka ülespandud soeng, mille puhul kammiti juuksed juurtest alates hästi peadligi üles ja kuhjati lokkidena otsmiku kohale kokku. Tulemus nägi välja väga kaunis – kiharad välja rippumas omatehtud turbanitest, mis olid valmistatud kodusleiduvatest pearättidest; ja kuigi selline stiil meenutas pesunaiste soenguid läbi aegade, tundus see vallatu ja sobis paljudele. Turbaneid kanti kõikjal, sageli olid need valmistatud tsellofaanist, vanast kleidiriidest, kõigest, mis kätte juhtus; nende ülesandeks oli tuju üleval hoida. Mõnikord tehti lokke ja sätiti need pärja moodi ümber pea. Teinekord asetati jällegi soengutele peale võrk. Neljakümnendatel olid moes tugevalt värvitud juuksed, eelkõige blondeeritud.


http://soengukunstiajalugu.weebly.com/1940-1950.html

1950 - 1960

1950.aastatel muudeti soenguid pidevalt ja igal võimalikul viisil. Kord kammiti juuksed taha, siis värviti, tupeeriti, lõigati žiletiga, kanti lahtistena või pandi üles. Ohtralt hakati kasutama juukselakki ja luksuskaubast sai peagi massitoode. Juustega võis teha kõike, välja arvatud see, et nad loomulikuks jätta. Kodune juustevärvimine pakkus tootjatele olulise tähtsusega turgu. Hakati kasutama üha pöörasemaid värve, juukseid toonitati ja triibutati ka selliste ainetega, mis polnud selleks üldse mõeldud. Moes oli vesinikblond juus, kuid valida võis ka hõbedaste ja meekarva toonide vahel. Kui moodi läksid Itaaliast pärit lühikesed, üsna sasipäised soengud, mis vajasid pidevalt piiramist, oli äärmiselt peen lisada soengusse võltslokke. Samuti oli väga moekas kanda näksitud tukka või kasvatada see hoopis välja, panna pähe plastmassist võru, et juuksed eest hästi siledad oleksid, ja jätta tagumised juuksed kohevana vabaks. Väikeste pulkrullidega tehtud lühike lokiline soeng oli trendikas, kuni järsku, nagu välk selgest taevast, ilmus uus, paisutatud kujuga soeng, mis nõudis suurte rullide kasutamist, juuste kuivatamist ja külgedelt kohevaks ajamist ning juukselakiga kinnitamist. Tupeeritud soengud said ülipopulaarseks ning suuri herilasepesa-kujulisi soenguid kanti kogu maailmas.


http://soengukunstiajalugu.weebly.com/1950-1960.html

1960 -1970

Moodsa arusaama järgi pidi juus olema terve, sirge, loomuliku olekuga, kergelt koolduv. Päevaks kammiti juuksed peaaegu sirgeks, otsad vaid üles- või allapoole koolutatud. Soenguks juukseid veidi ka tupeeriti, ent mitte enam kõrgendikuks laubale, vaid rohkem rõhutati kuklaosa. Õhtusoenguks kammiti lühikene juus pealaele, pikk ja poolpikk aga rohkem kuklaosale. Moodne tukk lõigati kas ümara või terava joonega. Tukaks võeti küllalt palju juukseid, nii et see jäi tugev ja tihe. Valejuuste vaimustus saavutas 1960ndatel haripunkti – tüdrukud kandsid parukaid, et muuta oma isiksust. Juuksevärvid olid ikka veel väga silmatorkavad ja neil olid nimed nagu Lausa virsik, Magus mesi, Õrnroosa. Lühikest jõmpsikasoengut populariseeris kuulus modell Twiggy. See sobis täiuslikult kaltsakliku stiiliga ja hapra kondiga tüdrukud nägid välja rabavad. 1970ndate lähendedes tuli moodi unisex-soeng. Sellise pika ja sorgus soengu puhul oli raske teha vahet, kas tegemist on noormehe või neiuga.



http://soengukunstiajalugu.weebly.com/1960-1970.html

1970 - 1980

1970ndatel olid taas moes püsilokid ja ülimaks saavutuseks oli geomeetriline lõige kombineeritult tihedate lokkidega. Väga populaarsed olid keemilised spiraallokid ning lainetavad lahtised keemilised lokid, mis enamasti olid leekivpunased, kammiti üles sõjaaegseks lokikuhilaks. Vahvlilokid olid sel aastakümnel püsinähtus ning populaarsed olid ka peenikesed patsid, millega koos kasutati kangast punutud patse. Etnilised stiilid afrosoengust rastade imiteerivate väikeste patsideni olid moehullus, ja naistelt oodati ainult eksperimenteerimist. Juustele oli see värvikas kümnend, popid olid punakad toonid, eelkõige erksad, väga kunstlikud värvid, ja tagasi oli ka henna. Tänavapilti ilmus jälle ka triibutamine, enamasti küll pleegitamisena, ning soeng nägi välja, nagu oleks kristallsuhkrune kamm läbi juuste tõmmatud. Järguline lõige tuli kõikvõimalikes variantides!


http://soengukunstiajalugu.weebly.com/1970-1980.html

1980 - 1990

1980ndatel pidid juuksed välja nägema hoolitsetud ning kallilt soengusse seatud. Üldjuhul tähendas see big hair’i- kohevat soengut. Taolised soengud saadi tagasikammimise ja föönitamisega, sageli kinnitati ülespuhvitud juuksed hiigelsuure klambriga hobusesabaks kuklas. Noored kandsid juukseid siiski enamasti pikkade ja lahtistena – ning eelistavalt ükskõik mis tooni blondidena. Kaheksakümnendate lõpus tulid moodi ka nn „peenikesed vahvlilokid“, mida tehti spetsiaalsete kuumade tangidega. Eriti popp olid sa siis, kui soengu juurde kuulus ka suunaga küljele tupeeritud kõrge tukk, mille püsimiseks lisati ohtralt juukselakki. Naised, kohustuslikud blondeeritud (aga ka erivärvilised) triibud juustes, olid tihtipeale äravahetamiseni sarnased. Pungi pärand oli terve rida harjaselisi, geelitatud soenguid, mis seisid pealael püsti.


http://soengukunstiajalugu.weebly.com/1980-1990.html

1990 - 2000

Hittsoenguteks kujunesid Meg Ryani lühike mop-top ning Jennifer Anistoni pseudo-70ndate pikk lühikeste järkudega lõige. Mis värvidesse puutub, siis näib, et blond pole enam moes, ning mehed on hääletanud kõigepopulaarsemaks persooniks punapea. Naiste seas oli aga populaarne tume juus. Tegelikult oli sel kümnendil vastuvõetav ka juuste puudumine. Neile, kelle peakuju kiilaspead ei lubanud, olid suurmoeks soengud. Sasised hobusesabad olid populaarsed nii tööl kui õhtuti. Väga pidulikke soenguid täiendati keerukate mustritega metallist, aga ka kullast ja hõbedast kroonidega. Hooldusvahendite kasutamine ei torka enam silma ning rõhk on juuste loomulikul siidisusel. Uudsuseotsinguis võeti üha sagedamini üle moeshow’de patsid ja intensiivsed värvid.



http://soengukunstiajalugu.weebly.com/1990-2000.html