(Muistne) Vana - Egiptus
(3000 aastat e.m.a)
Umbes 3000 e.m.a oli Egiptuse aadli tunnuseks kiilaks raseeritud pea, samas nõudis mood, et tähtsamatel sündmustel kaeti pea parukaga, mille valmistamiseks kasutati nii inimjuukseid kui ka lambavilla. Musta värvi saamiseks tooniti neid indigoga. Mehed uhkeldasid valehabemetega, mis olid eelnevalt lokitud ja punutistega ehitud. Umbes 1150 e.m.a ilmusid parukatesse sellised toonid nagu sinine, roheline ja punane. Kõige populaarsemaks soenguks oli sirgelt lõigatud juuksed, mille pikkus varieerus lõuast kuni õlgadeni.
(Muistne) Vana - Rooma
(8. sajand e.m.a – 5. sajand m.a.j.)
Roomas oli naiste soeng väga tähtsal kohal. Soengute eest kandsid hoolt spetsiaalsed orjad –
tonsoressid.
Rooma riigi varasemal perioodil kandsid naised lihtsalt keskelt lahku kammitud ja kuklale sõlme seotud juukseid. Rooma Impeeriumi ajal koguti juuksed kukla taha või pea peale keerulistesse sõlmedesse ning palmikutesse. Lauba ümber seati juuksed jäikadeks peenikesteks lokikesteks.
Tehti ka vesilaineid. Soengumoodi valitses keisrinna. Soengud olid väga mitmekesised ning neid vahetati mitu korda päevas.
Muistses Roomas kandsid mehed üsna pikki juukseid ja habemeid.
Hiljem, umbes 200 eKr, muutus näo raseerimine väga levinuks. Habemeid jäid kandma ainult filosoofid ja õpetlased, soovides järgida Rooma tarkade stiili.
Kanti ka parukaid (punakaskollakad). Juuksed pleegitati, milleks olid palgatud spetsiaalsed orjad. Teised orjad pesid, kuivatasid ja lokkisid „tangidega“ juukseid.
(Muistne) Vana - Kreeka
(8. sajand e.m.a – 6. sajand m.a.j.)
Muistse Kreeka ajastul said alguse ilusalongid. Juuksed olid üldjuhul pikad, tumedad ja paksud, loomulikult või kunstlikult lokitud ning erinevatesse kujunditesse seatud ning populaarseteks said igasugused metallist ja riideribast tehtud peaehted. Naised kandsid sel ajastul juukseid hobusesabas ning kuna blond juuksevärv oli väga ihaldatud, pleegitasid naised enda juukseid. Iidse Kreeka varasemal perioodil kandsid mehed pikki juukseid ja pikka habet. Tüüpiline soeng oli kas kaks tugevat juuksepalmikut või tihedatest lokitud salkudest moodustaud nö. Zeusi soeng. Hiljem said populaarseteks “Apollo seos”, mille puhul pikad lokkis salgud seoti lipsukujuliselt pealaele. Samuti “Makedoonia Aleksander“, mille puhul lõigati juuksed järku, lokiti vabalt ja kujundati kaunilt. Hiljem kasutati juuste kaunistamiseks pärgi, mis olid tehtud lehtedest ja liledest.
Keskaeg
(5. – 15. sajand)
Naised kandsid pikki lahtisi juukseid, mida hoidis koos pea ümber seotud pael või võrk. Vahel punusid naised oma juuksed kahte patsi, need keerati kõrvade kohale kokku ning kinnitati valge lindiga, mis kattis lauba, soengu ja lõuaaluse.
Alates XIV sajandist ilmus Euroopasse nn burgundia mood, mida iseloomustas rikkus ja säravus. Kõrgematest kihtidest noored mehed hakkasid juuksed lokki keerama ja kandma oskuslikult kujundatud habemeid ja vuntse.
Naiste soengud olid kaetud mitmesuguste hiiglasuurte ja naljakate peakatetega.
Renessanss
(12. – 17. sajand)
Seda ajastut iseloomustavad kaunid ja naiselikud juuksed, mis olid eelistatult heledad ning mille nimel naised tunde ja tunde päikese käes istusid ja oma kiharaid pleegitasid. Juukseid keerati sõlmadesse või punuti patsidesse ning sidumiseks kasutati paelasid. Soenguid kaunistati pärlitega. Et saavutada efektsemat soengut, kasutati palju võltslokke- ja patse. Mehed kandsid siilisoenguid.
Barokk ja Rokokoo
(17. – 18. sajand)
Louis XIII oli mees, kes tõi moodi paljaks raseeritud näo, ülespoole keeratud vuntsid ja lõuaotsa tuti. Selle ajastu noored mehed kandsid pikki lokkis juukseid või parukaid.
Louis XIV noorukipõlve pidutsemiseperioodil „noorenesid“ ka daamid, kandes kas lapselikku käharpead või õlgadeni ulatuvaid juukseid, mis olid tagant lindiga seotud.
17. sajandi 60. aastatel hakkas levima soeng nimega fontange.
Stiilipidudel soovis iga naine olla teistest naistest kaunim ja silmapaistvam. Selle aja soeng oli kooslus lilledest, lindikestest ja kivikestest.
ROKOKOO / 17.sajand
Suurejoonelisus, ebaloomulikus- ja tervislikus iseloomustavad rokokoo ajastu soenguid. Naiste soengud võisid ulatuda kuni pooleteise meetrini ning nende tegemiseks kasutati traatkarkasse ning parukaid. Suured soengud olid väga ebamugavad ning ebahügieenilised, seega võis seongutesse elama asuda nii parasiite kui hiiri, lisaks võisid need põhjustada kandijale pea-ja seljavalusid. Parukameistrid olid seal ajal kõrges hinnas ning neid kandsid nii mehed kui naised. Prantsuse 1789. aasta revolutsioon tõi kaasa lihtsamad ja loomulikumad soengud. Mehed loobusid peagi parukatest ning naisedki võtsid omaks lihtsamad ja loomulikumad soengud.
19 sajand (1800-1900)
XIX sajandi alguses jätkab Prantsusmaa moe dikteerimist. Sajandi esimesel veerandil lõikasid mehed oma juuksed üsna lühikeseks, jättes vaid ette pikema tuka. Soengud olid lokitud ja kaunilt seatud.
Vuntsid aeti maha ning lõug paljaks, see-eest tuli moodi põskhabe.
1820. aastal ilmus uus naiste soengute siluett. Soengusse kammiti lahk ning juuksed koguti kokku kõrvade kohal. Hiljem lisandus sellele ka juustekuhil kuklal.
Kuninganna Victoria ajastu Inglismaal olid naise au ja uhkus tema juuksed. Tegelikult olid need kohutavas seisukorras, sest väga palju kasutati lokitange ning nendega kõrvetades, rikuti juukseid. Naised ei lõiganud oma juukseid kunagi, kui siis ainult tõsise haiguse korral.
XIX sajandi keskpaika iseloomustab naistel lopsakas, lahtiste lokkidega soeng. Pehmema soengumoe juurde käis sageli ka juuksevõrk. See oli valmistatud tavalisest või siidniidist ja tihti oli sellel siidist vooder ja kalliskivid kaunistuseks. Soengule mahu ja kõrguse andmiseks kasutati palju šinjoone.
20. sajand
1900-1910
20. sajandi esimene kümnend oli väga naiselik ja graatsiline aeg. Kübarad muutusid väga populaarseks ning peamiseks trendiks olid lopsakad soengud. Soengusse lisati tihti kunstjuukseid ning seetõttu tundus pea olevat hiigelsuur. Soenguid hakati ehtima kammidega, mis olid kaunistatud näiteks vääriskividega või graveeringutega. Populaarsemaks muutus ka tuka lõikamine. Juuste harjamine oli juuksehoolduses tähtis rituaal ja säravaid ning läikivaid kiharaid pesti sagedamini kui ühelgi varasemal ajastul. Moes olid hallid ja valged juuksed, juuksevärve aga pruugiti varasemast vähem. Väga populaarseks said esimesed püslokid, mille tegemine oli väga kallis.
1910-1920
Esimene maailmasõda vajutas pitseri 1910. aastatele, jaotades kümnendi kaheks täiesti erinevaks, enne- ja pärastsõjaaegseks ühiskonnaks. Sõja kestel ja pärast sõda toimusid muutused praktilisest vajadusest.
Eelmise aastakümne juuksemoe tipp ei sobinud kuigi hästi uue, rohkem klassikast mõjutatud joonega, ning kõrgendatud vöökoht nõudis uut soengumoodide repertuaari. Puhtpraktilisel põhjusel lasksid paljud naised oma juuksed lühikeseks lõigata.
Alguses langes „poisipea“ stiil ebasoosingusse, kuid hiljem ei võtnud lühikesi juukseid omaks mitte ainult need, kes töötasid. Seda peeti šikiks ja paljud noored naised näitasid sellega oma moekust ja iseseisvust. Lühiksesi juukseid pooldati, kuna need tundusid ka leinaajal sobivamad. Pärast sõda sai kihk juuksed maha lõigata õhutust kinotähtede eeskujust ning üldisest soovist olla moodne.
Eelistatud soenguks oli ka nn „kardinasoeng“ , mis oli kompromiss pika ja lühikese soengu vahel. Juuksed kammiti keskelt lahku ja tõsteti üle ehispaela. Õhtul kaunistati see sulgede või vääriskividega ja kaarena põskedele langevad juuksed seoti taha lõdvaks sõlmeks või rulliks.
1920-1930S
Sel ajastul kandsid naised lühikest soengut. Kuna sõda oli just läbi saanud, muutis see ühiskonnas paljutki, nii et naised loobusid olemast “naiselikud”, heites kõrvale korsetid ning hakkasid kandma särkkleiti. Moes oli pottküber, mis sügavalt pähe surutuna eeldas ajale iseloomulikku lühikest juust. Samuti hakati rohkem tähelepanu pöörama juuste lõikamisele, mis tekitas naissoos segaseid tundeid, sest oli see ju olnud läbi aegade naiste uhkuse kroon. Poisipea kõrghetkel kandsid uudset lühikest soengut kõik peale väärikate matroonide ja tiitliga lesknaiste. Värvimine muutus sel perioodil erakordselt populaarseks, eriti hennaga.
1930-1940
1930. aastate soengutel oli mitmeid nö. kohustuslikke elemente, et ta vastaks igati hooaja moodidele ja kaunistaks oma kandjat ning muudaks soengu omaniku võimalikult isikupäraseks. Lahk kuulus vaieldamatult moodsa soengu juurde.
Moes olid ka õhukesed otsatukad, mis eraldati lahuga ülejäänud juustest. Otsatukki võis kanda siledana, kuid levinum oli siiski kähardatud variant.
Kammide ja ehtenõeltega hoiti üleval oma rullikeeratud lokikesi ja naise profiil omandas seeläbi uue, äärmiselt naiseliku ja pikantse joone – eestpoolt pääses mõjule naise nägu ja ka tagant oli vaatepilt suurepärane.
Kübaraid võib 1930. aastatel pidada eraldi soengukaunistuseks, peakatte algseks funktsiooniks on olnud küll kaitse, nagu rõivastelgi, kuid oma arenguteel on peakatted väljendanud moe kõrval ka sotsiaalset sõnumit. Enamik alevinaisi kandsid kübaraid. Oli enesestmõistetav, et kübar jäeti pähe ka külla, kohvikusse, näitusesaali minnes. Suvel paljapäi käimine läks moodi alles vahetult enne sõda, ja sedagi nooremate juures.
Servad olid tagant kas löödud kõrgele või pressitud maha, tema varjutaoline serv oli otsaesisel. Antud kübaratüüp oli väga populaarne, sest sobis hästi tolleaegse moesiluetiga.
1950-1960
Selle kümnendi märksõnaks on naiselikkus. Kübard, pikad mustad (siid)kindad, väikesed kotid, tikk-kontsad ning klassikaline must kleit iseloomustavad seda kümnendit hästi. Juuksed olid 1950ndatel kas lühikesed või üles pandnud ning seetõttu muutusid tähelepanu keskpunktiks kõrvarõngad. Samas muudeti soenguid pidevalt ning igal võimaliku viisil, aameniks kirkus sai juukselakk, mida kasutati iga soengu puhul - välditi juuste loomilikkust. Moes oli vesinikblond, peavõrud ning väikeste pulkrullidega tehtud lühike lokiline soeng. Kuid nagu välk selgest taevast muutus üleöö populaarseks suur tupeeritud herilasesa-kujuline soeng. Kümendi lõpu poole asendus kübar barettiga. Nimedest tuleb kindlasti välja tuua Coco Chanel, kes tõi moodi kuldse ketiga käekoti ning Grace Kelly, kes sai selle kümnendi iluikooniks.
1960-1970
Kuuekümnedad olid ajaloos märkimisväärne aeg, mil maailm näis ühinevat lootuses saavutada vabam ühiskond ja suurem võrdsus. Selle ajastu suurim mõjutaja oli muusika – ansambel The Beatles.
Naise loomulik ehe — juus — kaunistas teda ikkagi vaid siis, kui see on hoolitsetud ja moodsalt kammitud.
Lühikest jõmpsikasoengut populariseeris kuulus modell Twiggy. See sobis täiuslikult kaltsakliku stiiliga ja hapra kondiga tüdrukud nägid välja rabavad. 1960ndate aastate juhtfiguure oli Vidal Sassoon.
Pikad sirged juuksed olid väga populaarsed ka meeste seas.
1970-1980
1970ndad on läinud ajalukku kui halva maitse ajastu, sest sel ajal vallutasid maailma mitmed trendid, mis koheselt ka kadusid. Populaarsed olid püsilokid, keemilised spiraallokid ning lainetavad lahtised keemilised lokid, mis kammiti üles lokikuhilaks. Samuti muutus taas populaarseks poisipea. Püsinähtuseks muutusid sel aastakümnel vahvlilokid ning tänavapildis võis tihti näha peenikesi (kangast) punutud patse. Menukad olid punakad (erksad) toonid ning tagasi oli ka henna. Tänavapilti ilmus jälle triibutamine ning järguline lõige. Diskovaimustus tõi valiku sillerdavaid värve ja efekte.
1980-1990
1980ndatel pidid juuksed välja nägema hoolitsetud ning kallilt soengusse seatud. Üldjuhul tähendas see big hair’i- kohevat soengut. Taolised soengud saadi tagasikammimise ja föönitamisega, sageli kinnitati ülespuhvitud juuksed hiigelsuure klambriga hobusesabaks kuklas. Noored kandsid juukseid siiski enamasti pikkade ja lahtistena – ning eelistavalt ükskõik mis tooni blondidena.
Kaheksakümnendate lõpus tulid moodi ka nn „peenikesed vahvlilokid“, mida tehti spetsiaalsete kuumade tangidega.
Pungi pärand oli terve rida harjaselisi, geelitatud soenguid, mis seisid pealael püsti.
Igaüks, kes üritas vähegi sportlik ja moekas välja näha, pidi kandma juustes disaineri päikeseprille, ja seda vaatamata aastaajale.
1990-2000
Julgus, nõudlus uute imagote järele, elunatumine ning individuaalsus on vaid mõned märksõnad, mis iseloomustavad üheksakümnendaid. Kui kümmendi algusel eelistati pigem mop-top’i, järku lõigatud juukseid ning sassis hobusesabasid, siis kümnendi keskel tuldi välja uue suunaga - narko look (kondised näod, aukus silmad, läbipaistev nahk) ning üheksakümnendate lõpul hakati hindama minimalismi ning lihtsust- taheti, et juuksed näeksid välja loomulikud ja siidised. Üheksakümnendate alguses jätkasid matid toonid võidukäiku, millele lisandusid metallikud. Pruun oli uus must. Nimedest võiks selle kümendi puhul välja tuua Jennifer Anistoni, Kate Moss’i, The Spice Girls’i, Demi Moor’i jt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar