Vorm ja siluett/Perspektiivi loomine/Kujunduspõhimõtted

Perspektiivi loomine

VÄRVUS

JOON

SUURUS

KAUGUS

Pildid google.com

VORM

VÄRV

TEKSTUUR

Pildid google.com



KULGEMINE
VORM

VÄRV

TEKSTUUR

KORDUMINE
VORM

VÄRV

TEKSTUUR

KONTRAST
VORM

VÄRV

TEKSTUUR

Pildid google.com

SOENGUTE KUJUNDAMINE

VÄRV

Et värviringi teha, on vaja põhivärve ehk primaarseid värve, milleks on sinine, punane ja kollane. Põhivärve kokku segades saab sekundaarsed värvid, milleks on oranž, violetne ja roheline. Neile põhivärve lisades, saab tertsiaarsed värvid, mis siis vastavalt värvile on kas kollakasoranž, kollakasroheline jne. Värvid, mis asuvad vastas külgedel on üksteise suhtes vastandvärvid ehk komplementaarsed värvid. Vastandvärvide segu annab hallikas-pruuni tooni. Kõiki värviringi värve nimetatakse kromaatilisteks värvideks. Värviringi ei kuulu must, valge ja hall värv. Nende abil saame värve muuta heledamaks ja tumedamaks.

Värvi subjetiivsed omadused: 

1) soojus ja külmus - värv on kas soe või külm, näiteks sinine on külm ja punane soe värv.

2) kergus ja raskus - passiivsed värvid tunduvad raskemad kui netraalsed värvid.

3) lähedus ja kaugus/tumedus ja heledus - eredad värvid tunduvad olevat lähedamal kui tuhmid, samuti tumedad värvid tulevad ettepoole, heledad loovad tunde kaugenemisele.

Juuksuritöös kasutatavad võimalused värvide subjektiivsusest:

• iga inimene näeb värve erinevalt. Tuleb välja selgitada õige värv
• kui kliendil on õhukesed juuksed, on juuksuril võimalik soenguga anda juustele õhulisust, et juukseid tunduks rohkem
• tume värv toob juuksed esile, kuid nägu võib muutuda selle kõrval kahvatuks.

Stiiliõpetus. Stiilitüübid

Stiil - iseloomulik väljendus- või soorituslaad; kindlaviisile esitus-, väljendus-, kujundus- või sooritusviis, töötamisviis, isikupärnae elamislaad, -meetod.

Esmane mulje võõrast inimesest tehakse tema välimuse ja riietuse järgi. Soengu ja riiete järgi tehakse kindlaks inimese maitse, korralikkus, jõukus ja kuuluvus.

Esimesena räägivad inimese eest tema soeng, riided ja kehakeel. Inimese üldine välimus tekitab tavaliselt palju eelarvamusi, mis ei pruugi üldse inimest iseloomustada.

Juuksur peab oskama anda kliendile nõu, mida juustega teha. Arvestades selle juures kliendi vanust, stiili, keha- ja näokuju. Soeng peab olema kooskõlas soengu kandjaga. Tuleks rõhutada inimese sisemist mina erinevate abivahenditega, nagu riided, meik jms.

Pole tähtis järgida hetke moodi, olulisem on leida endale isikupärane stiil. Tähtis on, et inimene tunneks end enda kehas, riietes ja soenguga hästi.

Leonardo da Vinci sõnastatud kuldlõikeseaduse alusel jaotuvad ideaalse inimkeha mõõdud kindla valemi järgi. Inimese pikkus jagada kaheksaga, sellest viis osa ulatub taldadest vööni ja kolm osa vööst peani.

Tähtis on vestelda kliendiga esitades küsimusi ning välja selgitada, mida klient tegelikkuses soovib. Oluline on anda kliendile nõu.

Soeng peab kooskõlas olema kliendi välimusega. Vastavuses kliendi pea kuju ja suuruse ning näojoontega. Kõiki neid omadusi tuleb kliendi juures arvestada.

Soengut valides, tuleb kõigepealt tähelepanu pöörata kliendi:

• näo- ja peakujule
• näo iseärasustele
• figuurile ja selle isaärasustele
• vanusele
• riietumisstiilile
• temperamendile
• riietuse ja soengu juurde kuuluvatele ehetele ja kaunistustele
• jumestusele
• kas klient kannab prille

Stiilid

Soengu kujundamise aluseks on kliendi stiili leidmine. Soeng ja riietus peab sobime kliendi kui ka üritusega. Iga kliendi stiil on individuaalne ning näitab temast nii mõndagi. Stiilide liike on palju erinevaid. Stiili tõlgendamine on vajalik rõhutamaks kliendi stiili ja isiksust.

Loomuliku stiili esindaja riietub lihtsalt ja korralikult. Riiete toonid on maalähedased; pruunid, liivakarva, kollakaskuldsed toonid või sinise ja rohelise erinevad varjundid. Juuksed võivad olla nii lühikesed kui pikad. Lühikestes juustes võiks olla lõikusejoonele omane föönisoeng. Pikkades juustes soovitav lihtsalt ülepandud soengud.

Klassikaline stiil on ajatu ja seda esindav klient hindab nii kvaliteeti kui stiilsust. Tähtsam on stiilsus kui mood. Riietub lihtsalt, kuid hinnaliselt. Erinevad keskmisele tumedad sinised, rohelised ja violetsed aga ka neutraalsed ning valge toon. Soengud lihtsad ja vormilt selged ning siledad. Ei sobi sasipäised lokisoengud, vaid eelistatum on siledalt krunni kinnitatud pikad juuksed. Lahtised juuksed kas sirged või laines.

Dramaatilises stiilis rikutakse piire ning ollakse julged. Klient hindab viimast moodi järgivat riietumisstiili. Garderoob on silmatorkav ja värvirikas. Välditakse mustreid, krookeid ja liigset naiselikkust. Riietuses domineerivad geomeetrilisus ja tähelepanu äratavad detailid. Soengutes värvi kui ka vormi kontraste. Soengud üldiselt erilised ja pilkupüüdvad.

Romantiline stiil esindab naiselikkust. Õrnus ja neutraalsus. Klient pöörab tähelepanu oma välimusele ja detailidele(nt ehted). Samet, pits ja siid ja värvidest helepunane, roosa ja violeti varjundid pastelltoonidega. Soovitatakse pikki juukseid ja pehmeid lokisoenguid. 

Sportlik stiil on liigutuste vabadus, palju pisidetaile ja värvierksus. Viimistluse laialdane kasutamine. Riided on elastsed ja õhku läbilaskvad. Kantakse riideid koos ka mõnd teist stiili riietega. Lisandideks nokkmütsid, seljakotid, üleõla kotid. Soenguks sobilik patsid, krunnid või hobusesaba.

Nooruslik stiil võib ühendada mitut stiili. Iseloomustab ka kergelt lapselik üldmulje. Väljendab originaalsust ja unikaalsust. Soengutes võivad olla kõrged hobusesabad, patsid. Samuti hooletus. Erinevad julged lõikused(tukk). Kasutatakse geeli ja vahtu.

Boheemlaslikule stiilile on iseloomulik kergus ja värvirohkus, palju mustreid. Nii riietuses kui ka aksessuaarides kasutuses heegeldatud esemed. Aksessuaare kantakse palju(suled jms). Soenguid iseloomustab sassis väljanägemine ja vormitu olek.

Seksikat stiili iseloomustab seksikus. Riietusstiilis on iseloomulik ihu paljastamine, kuid seda nii, et inimestel jääks veel kujutlusvõime jaoks ruumi. Liigne paljastamine ei kuulu selle stiili alla. Soenguid iseloomustab kohevus, lokid. On ka ülespandud volüümikad soengud.

Eriajastu soengud

(Muistne) Vana-Egiptus (3000 aastat e.m.a)

Umbes 3000 e.m.a oli Egiptuse aadli tunnuseks kiilaks raseeritud pea. Mood nõudis, et tähtsamatel sündmustel oleks pea kaetud parukaga. Mehed uhkeldasid valehabemetega.  Umbes 1150 e.m.a ilusid parukatesse toonid sinine, roheline, punane. Kanti parukaid, kuna juuksed lõigati tihti kiilaks. Põhi juuksevärv oli must sirge lõikega. Jõukamatel olid omad isiklikud juuksurid. 

(Muistne) Vana-Rooma (8.sajand e.m.a – 5. sajand m.a.j)

Soengut peeti rooma naise välimuses väga oluliseks. Selle ajastu soenguks oli „orbis“, kus näoäär ja otsaesine olid ääristatud lokkidega. Ülejäänud juuksed olid kinnitatud taha hobusesabasse või krunni. Soengud tihti lihtsalt koledad ja ei järginud pea- ega näokuju. Moes oli olla blond. Juukseid kanti tihti palmikutes ja punutistes. Moes oli lokkide tegemine. Soengu kooshoidmiseks ja kaunistamiseks kasutati juuksenõelu, võrke, tanusid jms. Tehti ja vesilainetega soenguid. Kanti ka tukka. Mehed olid väga karvased, nägu kattis habe ja pikad juuksed.

(Muistne) Vana-Kreeka (8.sajand e.m.a – 6. sajand m.a.j)

Sel ajastul said ilusalongid alguse. Juuksed olid üldjuhul pikad, tumedad ja paksud, loomulikult või kuntslikult lokitud. Et juuksed läigiksid ja ka lõhnaksid, võeti appi õlid, vahad ja pumatid. Tehti lokke ja kanti juustes erinevaid ehteid. Kasutati riiet ning moodi läksid heledaks pleegitatud juuksed. Hakati kandma hobusesabasid. Soengud olid tihti meistriteosed. Soengutes esinesid erinevad lokkide vormid: rõngakujulised, spiraalsed ja torukujulised.  Juukseid pleegitati.

Keskaeg (5. – 15. sajand)

Kanti pikki lahtiseid juukseid, mida hoidsid koos pea ümber seotud peal või võrk. Naised punusid juuksed kahte patsi, need keerati kõrvade kohale kokku ning kinnitati valge lindiga, mis kattis lauba, soengu ja lõuaaluse. Kõrgemast seisusest daamid kandsid selle peal ka pärga. Pikad juuksed olid kui inimese väärikuse ja tähtsuse tunnusmärk. Naiste soengud olid kaetud mitmesuguste hiiglasuurte ja naljakate peakatetega. Mehed habet ei kandnud, kuid vuntsid olid pikad. 

Renessanss (12. – 17. sajand)

Kaunid ja naiselikud, punakuldse tooniga blondid juuksed olid eriti hinnatud. Juukseid pleegitati päikese käes. Pleegitamis- ja värvimisvahendite retsepte hoiti saladuses. Paljud naised pidid kasutama võltslokke ja patse, et mõningaid seonguid võimaldada. Kanti lainetena või lokitatult võrguga. Kasutati juukseaksessuaare, parukaid või lisapunutisi, mis tehtud teistest materjalidest. Metalltraadist karkassile tehtud tumedavärvilised parukad. Meestel siilisoeng.

Barokk ja rokokoo (17. – 18. sajand)

Soengud olid nii suured kui võimlik(kuni 1,5 meetrised) ning olid katastroofiliselt ebamugavad. Neid tuli kanda mitu nädalat ning seetõttu asus neisse elama palju ebameeldivaid lutikaid ja kirpe. Kasutati kratsimispulka. Kanti lokke, aksessuaare ja palju erinevaid soengutäiteid. Soengud kujutasid nt laevu, linnupuure jms. Rokokoo soengud on väga legendaarsed oma ebaloomulikkuse ja ebatervislikkuse tõttu. Noored mehed kandsid pikki lokkis juukseid või parukaid. Iga soeng oli ainulaadne ja kordumatu. Nii naised kui ka mehed puuderdasin oma soenguid.

19. sajand (1800-1900)

Hakati juukselahku rõhutama. Hiljem lisandus sellele ka juuksekuhil kuklal. Soengud olid lokitud ja kaunilt seatud. Ikka olid moes soengutäited, ainult et väiksemas mõõdus. Naised lõikasid juukseid ainult tõsise haiguse korral. Mehed lõikasid juuksed lühikeseks, jättes ette vaid pikema tuka. Moodi tuli põskhabe. Moes olnud lokid kadusid täiesti, ja soeng muutus siledaks.

20. sajand (1900-1910)

Naiselik ja graatsiline aeg. Siluett oli lopsakas ning ideaaliks küps naine. Peamiseks trendiks olid natuke säbrulised, kuid lopsakad soengud. Moes lained ja lilled soengutes. Algselt kasutati soengule volüümi andmiseks hobuse juukseid, kuid hiljem mindi üle kunstjuustele. Tukad olid lisand. Moes olid hallid ja valged juuksed. Kasutati algelisi lokiraudasid ja -tange. Peeti tähtsaks juuste heaolu ja tervist, seega pesti ja kammiti neid rohkem.

1910-1920

Moes lühikesed juuksed ja poisipead. Lühikese soenguga näidati oma moekust ja iseseisvust. Lühikesed juuksed olid traditsiooniline leina väljendus. Eelistatud soenguks oli ka nn „kardinasoeng“, mis oli kompromiss lühikese ja pika soengu vahel. Püsilokid ja suled soengutes.

1920-1930

Vesilaineid lühikeseks lõigatud juustes. Värvimine muutus populaarseks, eriti hennaga. Katsetati ka vesinikülihapendit.

 1930-1940

Peas kanti kübaraid, linte ja kasutati palju lakki. Lahk kuulus vaieldamatult moodsa soengu juurde. Normaalne kanda mitut lahku. Moes olid õhukesed otsatukad, mis eraldati lahuga ülejäänud juustest. Kõige uuem moeröögatus oli värviline juuksetriip. Juukse värvimise vastu tunti suurt huvi. Kanti kübaraid.

1940-1950

Juuksed kammiti otsmikult suurde krunni või tehti püsilokke. Populaarseks muutusid rullidesse keeratud- või ülespandud juuksed. Et muuta soenguid vaheldusrikkamaks, kasutati šinjoone.  Mõiste „pesunaise soeng“

1950-1960

Esimene kümnendik, kus juukseid kanti erinevat moodi ja tehti kõikvõimalikke asju. Võis teha kõike, peaasi et ei olnud loomulikud. Tupeeriti igat soengut. Hakati kasutama pöörasemaid värve, juukseid toonitati ja triibutati ka selliste ainetega, mis polnud selleks üldse mõeldud. Moes oli vesiblond juus. Kasutati ohtralt šinjoone ja valejuukseid. Väga moekas oli kanda näksitud tukka. Plastmassist võru.

 1960-1970

Moes lihtsus ja sirged lühikesed juuksed, otstest kergelt koolutatud. Tupeeriti vähem. Moodne tukk lõigati kas ümara või terava joonega. Tukaks võeti palju juukseid, nii et see jäi tugev ja tihe. Tüdrukud kandsid parukaid, et muuta oma isiksust. Juuksevärvid olid ikka veel silmatorkavad. Pikad sirged juuksed olid väga populaarsed ka meeste seas. Tuli moodi unisex-soeng – oli raske teha vahet mehel ja naisel.

1970-1980

Taas moes püsilokid, eriti spiraalsed ja samuti ka lainetavad lahtised keemilised lokid. Värviti juukseid ka punaseks, eelkõige erksaks. Tänavapilti ilmus jälle triibutamine, enamasti pleegitamisena. Järguline lõige tuli kõikvõimalikes variantides. Moodi tulid ka vahvlilokid. Tegemist järkus juuste kümnendiga, kuna seda tehti palju ja erinevalt. Soeng, kus pealmine juuksekiht lühike ja alumine pikk. Peakatetest olid populaarsed sallid ja turbanid.

1980-1990

Soengud suured ja tupeeriti palju. Juuksed pidid välja nägema hoolitsetud ning kallilt soengusse seatud. Soengud saadi tagasikammimise ja föönitamisega. Noored kandsid pikki juukseid lahtistena ja ükskõik mis tooni blondina. Moodi tulid ka nn „peenikesed vahvlilokid“, mida tehti spetsiaalsete kuumade tangidega. Populaarne oli ka suunaga küljele tupeeritud kõrge tukk, mille püsimiseks lisati ohtralt juukselakki. Pungi pärand oli rida harjaselisi, geelitatud seonguid.

 1990-2000

Juuksemood järgis individuaalsuse reeglit. Naiste seas oli populaarne tume juus. Vastuvõetav ka juuste puudumine. Lihtsus ja minimalism.

Kasutatud materjal

Õpetaja materjal

+

http://agnesmuursepp.weebly.com/blog/soengukunsti-ajalugu

https://soenguajalugu.wordpress.com

Eneseanalüüs

Juuksuri loomingulise töö alused aine oli minu jaoks uute teadmiste rohke. Kui varem oli soeng minu jaoks lihtsalt soeng, siis nüüd oskan näha selle vormi, tekstuuri ja siluetti. Oskan ühiseid jooni, kujundeid ning vorme näha ja leida meid ümbritsevast keskkonnast. Mõistan, kui tähtis on inimese pea kuju, juuste hulk, värvus ja struktuur, sest inimese seong peab sobima tema näokuju kui ka stiiliga. Alguses tundus see kõik nii keeruline, kuid ise tundides neid vorme, tekstuure ja kujundeid otsides, muutus teema selgemaks ja lihtsamaks.

Kuna kulgemine ja kordumine nii soengus kui looduses ning nende leidmine oli midagi uut, siis arvan, et need on teemad, mida tuleks veel üle vaadata, et need uued teadmised kinnituks. Samuti, et ei eksiks ka vormi ja tekstuuri puhul.

Sain uusi teadmisi erinevate stiilitüüpide kohta, mida ma enne nii süviti uurinud polnudki. Sain teada, mis värvi riided mingile stiilile omased on ning mis soengud on erinevatele stiilidele omased. Sain selgust, millist stiili inimene ise olen.

Värviringi koostamine tundus alguses raske, sest kasutada oli ainult kolm värvi. Kuna meil grupis olid kõik hakkajad, siis sujus töö hästi. Igaüks võttis värvi, mida hakkas segama. Mina ise proovisin lillat värvi saada, kuid see osutus raskemaks, kui alguses osatagi arvasin. Proovisin umbes viis korda lillat värvi saada ja kuuenda korraga tuli lõpuks välja. Arvan, et töö tegi raskemaks see, et kõik guašš värvid on erinevad ja lõpptulemus tuli vastavalt sellele, millised guaššvärvid kellelgi kasutuses olid. Mulle meie tehtud värviring meeldis. Sain selgeks, mis värve tuleb omavahel kokku segada.

Kui alguses mõtlesin ka, et milleks see aine vajalik on, siis nüüd ennast analüüsides tajun, et tegelikult on see aine juuksuritele väga vajalik. Minu tähelepanu pöörati asjadele, mille peale ma ise poleks tulnudki.