Soengukunst

(Muistne ) Vana – Egiptus
(3000 aastat e.m.a)

Umbes 3000 e.m.a  oli Egiptuse aadli tunnuseks kiilakas raseeritud pea.  Samas tähtsamatel sündmustel kaeti pea parukaga. Mehed kandsid valehabemeid.

Umbes 1150 e.m.a ilmusid parukatesse sinised, rohelised ja punased toonid. Kõige populaarsem soeng oli sirgelt lõigatud juuksed. Et soengud ja juuksed korras oleksid segati kokku vaigust ja mesilasvahast soengufiksaatoreid.

(Muistne ) Vana- Rooma
(8. sajand e.m.a - 5. sajand e.m.j)

Soengud olid sel ajastul väga olulised. Juukseid lokiti kas kuumal või külmal meetodil.

Varasemal perioodil  kandsid naised juukseid keskelt lahku kammitud ja kuklale sõlme seotud juukseid. Selleks, et soeng koos püsiks  kasutati juuksenõelu, võrke, tanusid, kaunistatud paelu, võrusid,  kamme ning diadeeme. Soengud olid mitmekesised ning neid vahetati mitu korda päevas.

Muistses Roomas kandsid  mehed üsna pikki juukseid ja habemeid. Rooma Vabariigi ajal olid habemed endiselt moes, aga juuksed lõigati juba lühikeseks. Moes oli habe.

 Umbes 200 eKr, muutus näo raseerimine väga levinuks. Habemeid jäid kandma ainult filosoofid ja õpetlased.

Pleegitati juukseid ning kanti ka parukaid.

(Muiste ) Vana Kreeka
(8. sajand e.m.a - 6. sajand e.m.j)

Sellel ajastul sai alguse ilusalongid.  Juuksed olid pikad, paksud ning tumedad, ning loomulikult või kunstlikult lokitud.  Appi võeti õlid, vahad ja pumatid et juuksed lõhnaksid ja läigiksid.  Pleegitati juukseid.

Kreeka varasemal perioodil  oli meestel pikad juuksed ja pikk habe.  Juustest moodustati mitmesuguseid jäiku kompositsioone.

Ajapikku tulid asemele lühikesed ja tugevasti lokitud juuksed.

Ateena riigi õitsengu ajal muutusid soengud naiselikumateks.

Keskaeg
(5. - 15. sajand)

Naised kandsid pikki ja lahtiseid juukseid,  kasutati ka paele või võrke.  Vahel punusid naised oma juukseid kahte patsi , need keerati kõrvade kohale kokku ning kinnitati valge lindiga, mis kattis lauba, soengu ja lõuaaluse
.

Mehed ei kandnud habet kuid vuntsid olid pikad.Hiljem hakkasid mehed juukseid lokki keerama ja kandma oskuslikult kujundatud habemeid ja vuntse. 

Naiste soengud olid kaetud mitmesuguste hiiglasuurte ja naljakate peakatetega.

Renessanss
(12. - 17. sajand)

Eriti hinnatud olid punakakuldse tooniga blondid. Populaarne oli juuste pleegitamine päikse käes.

Itaallannade  soengud olid mitmekesised.  Juuksed keerati sõlmedesse ja punusid patsidesse , mis seoti paeltega ja kaunistati pärlitega.

Mehed loobusid pikkadest juustest ja moodi tulid siilisoengud.

Barokk ja Rokokoo
(17. - 18. sajand)

Barokile iseloomulik olid paljad raseeritud näod, ülespoole keeratud vuntsid ja lõuaotsa tuti. Noored mehed kandsid pikki lokkis juukseid või parukaid. Sõjaväelaste parukad seoti tagant lindiga kinni. 17.sajandi 60. aastatel hakkas levima soeng nimega fontange , see oli tanuga seotud kõrge soeng, mis püsis moes kolmkümmend aastat.

Rokokoo ajastu soengud on legendaarsed oma ebaloomulikkuse ja ebatervislikkuse tõttu.  Kasutati lilli, linte ja kive. Parukaid toestati kõikvõimalike ehitusmaterjalidega, et need püsti seisaksid. Soengud kõrgusid 1,5 meetri kõrguseni. Soengud olid suured ja katastroofiliselt ebamugavad. Iga soeng oli ainulaadne ja kordumatu.

19 sajand (1800-1900)

Mehed lõikasid oma juuksed üsna lühikeseks, jättes ette pika tuka. Vuntsid aeti maha ning lõug paljaks, moodi tuli põskhabe.  Soengud olid lokitud ja kaunilt seotud.

Naistel kammiti songusse lahk ning juuksed koguti kokku kõrvade juurde. Hiljem lisandus juurde ka juuksekuhi kuklal.  Naised juukseid ei lõiganud.

Hiljem lisandus soengutesse lopsakus ja lokkis juuksed.  Sinna juurde võis käia ka juuksevõrk , mis oli valmistatud siidniidist ja oli kaunistatud kalliskividega.

20 sajand (1900-1910)

Naiselik ja Graatsiline. Siluett oli lopsakas ja ideaaliks oli küps naine . Populaarne oli S-kujuline figuur. Trendiks olid säbrulised , kuid lopsakad soengud.  Kasutati ka hiiglasuuri kübaraid. Lisaks kaunistai soenguid teokarpide, vääriskividega või lilledega. Moes olid hallid ning valged juuksed.

1910-1920

Paljud naised lasid oma juuksed lühikeseks lõigata. Alguses langes „poisipea“ stiil ebasoosingusse, kuid hiljem ei võtud lühikesi juukseid omaks mitte ainult need, kes töötasid. Seda peeti šikiks ja paljud noores naised näitasid sellega oma moekust ja iseseisvust. Lühikesi juukseid pooldati, kuna need tundusid ka leinaajal sobivamad.

Eelistatud soenguks oli ka nn „kardinasoeng“ , mis oli kompromiss pika ja lühikese soengu vahel. Juuksed kammiti keskelt lahku ja tõsteti üle ehispaela.

Õhtul kaunistati see sulgede või vääriskividega ja kaarena põskedele langevad juuksed seoti taha lõdvaks sõlmeks või rulliks.

1920-1930

Nende tõeline tunnusmärk oli lühike soeng. Terve aastakümne oli moes pottkübar, mis sügavalt pähe surutuna eeldas ajale iseloomulikku lühikest juust.

Poisipea kõrghetkel kandsid uudset lühikest soengut kõik, peale väärikate matroonide ja tiitliga lesknaiste.

Värvimine muutus sel perioodil erakordselt populaarseks, eriti hennaga. Katsetati ka vesinikhapendit, mida peeti skandaalseks, kuid seda märksa väiksema eduga, sest paljud värvid olid üsna ohtlikud ja inimesed said neist sageli mürgituse.

1930-1940

Lahk kuulus vaieldamatult soengu juurde. Ühel soengul võis olla ka kaks või enam lahku. Moes olid ka õhukesed otsatukad, mis eraldati lahuga ülejäänud juustest.

 Otsatukki võis kanda siledana, kuid levinum oli siiski kähardatud variant. Suurem osa ehteid seoti peapaelana ümber pea. Kitsas must sametpael laubale köetuna moodustas maitseka kaunistuse õhtusoengule. Õhtusoengute juures kasutati palju lokke ja neid soenguid võisid kaunistada paelad, suled, lilled, ilunõelad, diadeemid.

 Kõige uuem moeröögatus oli aga värviline juuksetriip – tumedajuukselised värvisid endale lahu laiemale poole plaatinavärvi triibu ja blondid musta triibu. Värvilise salgu eesmärgiks oli jätta muljet, nagu kantaks peas paela.

 Kübarast oli nüüd saanud tarbeese ning moeelement, mida kandsid kõik hoolimata nende seisusest või klassist.

1950-1960

Selle kümnendi moe põhiteemaks oli naiselikkus. Soenguid muudeti pidevalt ja igal võimalikul viisil. Kord kammiti juuksed taha, siis värviti, tupeeriti, lõigati žiletiga, kanti lahtistena või pandi üles. Ohtralt hakati kasutama juukselakki.

 Juustega võis teha kõike, välja arvatud see, et nad loomulikuks jätta. Soengusäilitamiseks mähiti ümber pea tualettpaberit ja varuti siidist padjapüüre.

Hakati kasutama üha pöörasemaid värve, juukseid toonitati ja triibutati ka selliste ainetega, mis polnud selleks üldse mõeldud. Moes oli vesinikblond juus, kuid valida võis ka hõbedaste ja meekarva toonide vahel. Kasutati jällegi ohtralt šinjoone ja valejuukseid.

Kui moodi läksid sasipäised soengud, mis vajasid pidevalt piiramist, oli äärmiselt peen lisada soengusse võltslokke. Väikeste pulkrullidega tehtud lühike lokiline soeng oli trendikas, kuni järsku ilmus uus, paisutatud kujuga soeng, mis nõudis suurte rullide kasutamist.

 Tupeeritud soengud said ülipopulaarseks ning suuri herilaspesa-kujulisi soenguid kanti kogu maailmas.

1960-1970

Naise loomulik ehe – juus- kaunistasid teda, kui see oli hoolitsetud ja moodsalt kammitud. Moodsa arusaama järgi pidi juus olema terve, sirge, loomuliku olekuga, kergelt koolduv. Soeng ise oli üpris lihtne, võimalikult juukse loomulikku langemist järgiv.

Päevaks kammiti juuksed peaaegu sirgeks, otsad vaid üles- või allapoole koolutatud. Soenguks juukseid veidi ka tupeeriti, ent mitte enam kõrgendikuks laubale, vaid rohkem rõhutati kuklaosa. Õhtusoenguks kammiti lühikene juus pealaele, pikk ja poolpikk aga rohkem kuklaosale.

 Moodne tukk lõigati kas ümar või terava joonega. Tukaks võeti küllalt palju juukseid, nii et see jäi tugev ja tihe.

Juuksevärvid olid ikka veel väga silmatorkavad. Pikad sirged juuksed olid väga populaarsed ka meeste seas. 1970ndate lähenedes tuli moodi pikk ja sorgus soeng, mille puhul oli raske vahet teha, kas tegemist on noormehe või neiuga.

1970-1980

1970ndatel olid taas moes püsilokid ja ülimaks saavutuseks oli geomeetriline lõige kombineeritult tihedate lokkidega. Väga populaarseks olid keemilised spiraallokid ning lainetavad lahtised keemilised lokid, mis enamasti olid leekivpunased.

 Retrohuvi, mis algas 1970ndate algul 1920-30.aastaid kajastavate filmidega, muutus taas populaarseks poisipea.

Vahvlilokid olid sel aastakümnel püsinähtus nn populaarsed olid ka peenikesed patsid, millega koos kasutati kangast punutud patse. Etnilised stiilid afrosoengust rastade imiteerivate väikeste patsideni olid moehullus, ja naistelt oodati ainult eksperimenteerimist.

 Popid olid punakad toonid, eelkõige erksad, väga kunstlikud värvid, ja tagasi oli ka henna. Tänavapilti ilmus jälle ka triibutamine.

Järguline lõige tuli kõikvõimalikes variantides. Kihilised soengud erineva pikkusega salkudest, mis olid laialt levinud, nägid välja, nagu oleks ühendatud kaks soengut: pealmine juuksekiht lühike ja alumised pikad. Enam ei nähtud vaeva föönitamise ja tupeerimisega.

1980-1990

1980ndatel pidid juuksed välja nägema hoolitsetud ning kallilt soengusse seatud. Üldjuhul tähendas see kohevat soengut. Taolised soengud saadi tagasikammimise ja föönitamisega, sageli kinnitati ülespuhvitud juuksed hiigelsuure klambriga hobusesabaks kuklas.

Noored kandsid juukseid siiski enamasti pikkade ja lahtistena – ning eelistavalt ükskõik mis tooni blondidena.

 Kaheksakümnendate lõpus tulid moodi ka nn „peenikesed vahvlilokid“, mida tehti spetsiaalsete kuumade tangidega. Paljud pidid selle saavutamiseks ise meisterdama õhtuti juustesse peenikesi punupatse, et hommikul need jällegi lahti kammida, kuna kalliduse tõttu ei saadud tange osta.

Eriti popp oli soeng, kuhu juurde kuulus ka suunaga küljele tupeeritud kõrge tukk, mille püsimiseks lisati ohtralt juukselakki.

 Naised, kohustuslikud blondeeritud, aga ka erivärvilised, triibud juustes olid tihtipeale äravahetamiseni sarnased. Pungi pärand oli terve rida harjaselisi, geelitatud soengud, mis seisid pealael püsti. Igaüks, kes üritas vähegi sportlik ja moekas välja näha, pidi kandma juustes disaineri päikeseprille, ja seda vaatamata aastaajale.

1990-2000

Selle kümnendi juuksemood järgis individuaalsuse reeglit.

Blond polnud enam moes, ning mehed hääletasid kõige populaarsemaks persooniks punapead, naiste seas oli aga populaarne tume juus.

Sel kümnendil oli vastuvõetav ka juuste puudumine. Neile, kel peakuju kiilaspead ei lubanud, olid suurmoeks soengud. Sasised hobusesabad olid populaarsed nii tööl kui õhtuti.

Väga pidulikke soenguid täiendati keerukate mustritega metallist, aga ka kullast ja hõbedast kroonidega. Hooldusvahendite kasutamine ei torka enam silma ning rõhk on juuste loomulikul siidisusel. Sajandi lõpus laideti kõik liialdus maha, naised soovisid loomulikult kaunid välja näha.

Erely & Kristin I.

Kasutatud allikad:

  Õp. Gerly Seppingu konspekti

  Pildid googlest